Hei taas!
Minu elu on taas 24h jooksul muutunud drastiliselt, seega mõtlesin, et peaks ka teid sellest informeerima. Enne aga räägin mis toimus peale Berliini, sest peale seda oli mul veel poolteist nädalat vaheaega. Teised olid Eestis ja seega olime Norberti ja Erikaga kolmekesi. Käisime koos Erika ja Elkega kaks korda kinos. Norberti ja Lottega 30.märts lähiümbrust uudistamas. Käisime monumente vaatamas ja siis ühes linnukasvatuses, kus oli linnushow. Munadepüha ajal värvisime Erikaga koos mune. Polnudki teinud seda jube ammu. 2. aprill tulid juba teised koju ja kolmandal hakkas jälle kool pihta. Kuni eilseni, kestsis see rutiin nii nagu ikka. Eile saime kokku Erikaga hommikul kell 11 ühe perega. Kool saatis vanematele kirjad, et üks vahetusõpilane otsib uut peret ja et ehk on kellegil huvi. Seega leitigi üks pere. Kohtusime siis eile selle perega. Nagu ikka, ema ja isa ning kaks tütart. Üks on 13 ja teine 11. Kohtumine kestis ligi pool tundi. Meil klappis kohe. Asi jäi siis sinna maani, et lähen koju, pakin asjad ja sõidan sinna. Nii kõik oligi. Koju, asjad kohvrisse, küpsetasin ruttu ühe kräsupea kaasa ja minek. Kell viis olin juba siin. Nii minu lugu Erika juures lõppes ja uus algaski. Vastuvõtt oli muidugi soe. Sain üles kolmandale oma toa. Mängisime tüdrukutega Monopoli, sõime õhtust ja vaatasime üheskoos telekat. Selleks ajaks jõudis ka isa koju. Muide ta on kahes kohas peakokk, nii et juba kolmapäeva grillpeol saan ma ta hõrgutisi proovida. Ema tegeleb korteritega. Ma ei olegi aru saanud täpselt, ta üürib neid või midagi sellist. Igatahes töötab ta Hannoveris. Tüdrukud on nagu türdukud ikka. See koht aga on 15km Rintelnist ja koolist, see on ainuke miinus, mida ma selle kõige juures näen. Pean hakkama oma elu seadma busside järgi, aga mis siis ikka, ainult kaks kuud, pole nii hullu ju midagi.
Küla on taas väike ja armas. 1560 elanikku. Kui keegi võrrelda tahab, siis pane kõik Järvakandis olevad Rahu tänava majad kokku ja saadki minu uue väikse ja armsa küla. Tegime täna hommikul tüdrukutega külatiiru, näitasid mulle kus midagi asub. Meil on siin isegi pood ja postkontor. Dönerit saame ka söömas käia, kuigi kuulsin juba, et see pidi iga reede õhtune rituaal olema. Olime täna tüdrukutega kolmekesi, ega me midagi erilist ei teinudki. Käisime väljas, tutvustasid mulle ka lemmikuid naabreid ning kui isa kolme ajal koju tuli käisime naabrite juures vahvleid söömas. Naabrid on igatahes toredad, jube ilus aed on neil. (pidin lihtsalt mainima). Miski pärast huvitab kõiki minu sünnipäev. See oli ka naabrite üks esimesi küsimusi. Aga mis eile välja tuli, oli see, et mul on ema poolse vanaemaga samal päeval sünnipäev ja kui täna peale õhtusööki sünnipäevadest jälle rääkisime siis tuli ka välja see, et minu õepojal on minu uue emaga samal päeval sünnipäev. Ema siis hakkas aga küsima teiste sünnipäevasid, et ega need juhuslikult ei kattu, mõni päev juhtus neil kahjuks ikka vahe olema.
Nüüd on aga õhtu käes ja kribangi siin teile. Kogu see olukord on minu jaoks alles väga uus ja üpris harjumatu, aga ma tean seda, et tulen sellega siin toime ja loodan, et nüüdseks juba minu neljas pere jääb ka selleks korraks viimaseks.
Päikselist aprilli lõppu ja sooja mai algust teile sinna Eestisse!
Teie,
Triin
Piltidest teen ükspäev eraldi postituse.
Minu elu on taas 24h jooksul muutunud drastiliselt, seega mõtlesin, et peaks ka teid sellest informeerima. Enne aga räägin mis toimus peale Berliini, sest peale seda oli mul veel poolteist nädalat vaheaega. Teised olid Eestis ja seega olime Norberti ja Erikaga kolmekesi. Käisime koos Erika ja Elkega kaks korda kinos. Norberti ja Lottega 30.märts lähiümbrust uudistamas. Käisime monumente vaatamas ja siis ühes linnukasvatuses, kus oli linnushow. Munadepüha ajal värvisime Erikaga koos mune. Polnudki teinud seda jube ammu. 2. aprill tulid juba teised koju ja kolmandal hakkas jälle kool pihta. Kuni eilseni, kestsis see rutiin nii nagu ikka. Eile saime kokku Erikaga hommikul kell 11 ühe perega. Kool saatis vanematele kirjad, et üks vahetusõpilane otsib uut peret ja et ehk on kellegil huvi. Seega leitigi üks pere. Kohtusime siis eile selle perega. Nagu ikka, ema ja isa ning kaks tütart. Üks on 13 ja teine 11. Kohtumine kestis ligi pool tundi. Meil klappis kohe. Asi jäi siis sinna maani, et lähen koju, pakin asjad ja sõidan sinna. Nii kõik oligi. Koju, asjad kohvrisse, küpsetasin ruttu ühe kräsupea kaasa ja minek. Kell viis olin juba siin. Nii minu lugu Erika juures lõppes ja uus algaski. Vastuvõtt oli muidugi soe. Sain üles kolmandale oma toa. Mängisime tüdrukutega Monopoli, sõime õhtust ja vaatasime üheskoos telekat. Selleks ajaks jõudis ka isa koju. Muide ta on kahes kohas peakokk, nii et juba kolmapäeva grillpeol saan ma ta hõrgutisi proovida. Ema tegeleb korteritega. Ma ei olegi aru saanud täpselt, ta üürib neid või midagi sellist. Igatahes töötab ta Hannoveris. Tüdrukud on nagu türdukud ikka. See koht aga on 15km Rintelnist ja koolist, see on ainuke miinus, mida ma selle kõige juures näen. Pean hakkama oma elu seadma busside järgi, aga mis siis ikka, ainult kaks kuud, pole nii hullu ju midagi.
Küla on taas väike ja armas. 1560 elanikku. Kui keegi võrrelda tahab, siis pane kõik Järvakandis olevad Rahu tänava majad kokku ja saadki minu uue väikse ja armsa küla. Tegime täna hommikul tüdrukutega külatiiru, näitasid mulle kus midagi asub. Meil on siin isegi pood ja postkontor. Dönerit saame ka söömas käia, kuigi kuulsin juba, et see pidi iga reede õhtune rituaal olema. Olime täna tüdrukutega kolmekesi, ega me midagi erilist ei teinudki. Käisime väljas, tutvustasid mulle ka lemmikuid naabreid ning kui isa kolme ajal koju tuli käisime naabrite juures vahvleid söömas. Naabrid on igatahes toredad, jube ilus aed on neil. (pidin lihtsalt mainima). Miski pärast huvitab kõiki minu sünnipäev. See oli ka naabrite üks esimesi küsimusi. Aga mis eile välja tuli, oli see, et mul on ema poolse vanaemaga samal päeval sünnipäev ja kui täna peale õhtusööki sünnipäevadest jälle rääkisime siis tuli ka välja see, et minu õepojal on minu uue emaga samal päeval sünnipäev. Ema siis hakkas aga küsima teiste sünnipäevasid, et ega need juhuslikult ei kattu, mõni päev juhtus neil kahjuks ikka vahe olema.
Nüüd on aga õhtu käes ja kribangi siin teile. Kogu see olukord on minu jaoks alles väga uus ja üpris harjumatu, aga ma tean seda, et tulen sellega siin toime ja loodan, et nüüdseks juba minu neljas pere jääb ka selleks korraks viimaseks.
Päikselist aprilli lõppu ja sooja mai algust teile sinna Eestisse!
Teie,
Triin
Piltidest teen ükspäev eraldi postituse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar