neljapäev, 30. august 2012


Hei taas.

Pole ammu kribanud ja võtan nüüd asja käsile. Ega taas midagi väga erilist iseenesest ei olegi. Nädalavahetuseks tuli Kristel siia, sest tal läksid kõik kodust ära. Laupäeval käisingi siis koos temaga oma esimesel shopingutuuril. See oli tõeliselt fun. Iseenesest loogiline, sest kellele siis ei meeldiks shopata? :D Õhtu veetsime koos häid filme vaadates.
Pühapäeva olin ma väga, väga kaua oodanud, sest ees ootas sõit Rintelni Erika juurde. Hakkasime hommikul poole kümnest startima. Mida kauem me sõitsime ja mida lähemale jõudsime, seda rohkem mul sees liblikad ledama hakkasid. Ärevus oli suur. Sõitsime ligi kaks tundi ja lõpuks jõudsimegi kohale. Erikal oli nii hea meel mind näha, see paistis kohe kaugele välja. Valmistasime koos koogi lõpuni ja ajasime juttu. Ta muudkui korrutas, et ta on kurb, et ma nii kaugele lähen, aga et kindlasti pean neile veel külla tulema ja tema tuleb mulle Hüffenhardti. Me muudkui lobisesime ja lobiesime. Ja see kook oli nii hea ja koduse maitsega. Ma tundsin ennast seal nii hästi ja turvaliselt. Aga kusagil kahe ajal hakkasime taas kodu poole sättima. Hüvastijätud ei ole mulle kunagi meeldinud, eriti lähedastega. Selline tunne oli nagu oleks uuesti oma emaga hüvasti jätnud. Muidugi ei suutnud me mõlemad Erikaga oma pisaraid tagasi hoida. Sealt ära tulla oli tõesti väga raske. Õhtu veetsin ma iseenda seltsis, kuna olin sellest pikast sõidust väga väsinud.
Esmaspäeva koolipäev oli taas tavaline. Teisipäeva olime me aga kõik koos oodanud terve see neli nädalat. Sest see oli Hamburgi päev. Kõigi ootused olid suured ja lakke tõstetud. Läksime juba hommikul enne kaheksat Selsingenisse, sealt edasi bussiga rongi peale ja edasi Hamburgi. Jõudsime kohle, sõitsime metrooga Hamburgist ligi 20 km välja. Läksime külastama põgenike laagrit, mis oli teise maailmasõja ajal loodud. Meil oli ka kiid, kes ausalt öeldes kogu selle asja meil nihu keeras. Nii kohutaval ekskursioonil ei ole me kunagi keegi käinud. Ta ei osanud midagi rääkida, ta oli nii loid ja igav. Iseenesest ei olnud ka vanu hooneid väga alles mida vaadata, vaid kõik oli korda tehtud ja enamuses eurokas sees. Me kõik olime väga pettunud ja vaatasime koguaeg kella, mis ei liikunud aga sel hetkel absoluutselt. Ükshetk sai see siiski kõik läbi ja oli aeg tagasi Hamburgi minna. Läksime donerit sööma, see on Türgi traditsiooniline toit, mis on tõsiselt hea. Peale seda, aga jagati meid gruppidesse ja oli linna peal orienteerumine. Muidugi võitis jälle minu meeskond, sest ma toon kõigile alati õnne. ;) Muidugi peab alati keegi midagi nihu keerama ja ega seegi kord vahele ei jäänud. Konose võistkond oli kadunud, me ootasime neid ligi tund ja lõpusk siis nad tulidki. Kõik plaksutasid neile selle peale. Peale seda suundusime metroosse, et sõita poe tänavale. Meil jäi ainult ligi pool tundi omapäi käia, sest kogu meie vaba aeg kulus Konose võistkonna ootamisele. Nii kiiret shopingut ei ole vist keegi iial teinud, kui tehti siis. Igatahes mina otsustasin võtta asja rahulikult ja ostsin oma postkaarte ja kirjutasin neid. Mõnus oli istuda tänaval, kuulata suurepäraseid tänavamuusikuid ja kirjutada teile sinna Eestisse. Kui aeg oli taas kõik kokku saada ilmusid muidugi enamus tüdrukuid oma suurte kottidega. Naljakas oli neid vaadata, kõik lõõmasid näost nagu söed, ise muidugi väga rahul. Aeg oli siis seal maal, et pidime taas rongile minema, et koju sõita. See läks aga ludinal ja koju jõudes heitsin ma kohe voodisse ning sekundite pärast ma juba magasin.
Eile ei toimunud väga midagi erilist. Kool ja kodu. Täna aga oli meil õhtul keelelaagri lõpetamine. See oli üks tõsiselt mõnus õhtu kõik koos peredega. Istusime kõik koos, grillisime, laulsime jne. Esitasime koos Kristeliga kaks lugu. Ma polnud kuu aega laulnud ja alguses proovi tehes andis ikka tunda, aga õhtul nautisin ma seda kõike täiega. Kohutavalt hea oli laulda oma emakeeles. Muidugi teised midagi ei mõistnud. Teine lugu oli meil nende õnneks siiski inglise keelne. Kiidusõnu ja suure, suure aplausi sain ma muidugi neilt kõigilt. Nad nuputasid välja, et ma peaks minema järgmine aasta Saksamaad esindama Eurovisioonile. :D
Mul on jäänud siin veeta viimased kolm päeva ja siis sõidan ma oma aastase pere juurde, kes peab mind taluma tervelt kümme kuud. Ma olen väga põnevil ja ootan seda väga.
Aga nüüd vast ongi taas kõik, kriban siin teile. Üritan ennast parandada ja tihedamini teid siin oma tegemistega kursis hoida. :)

Olge tublid ja päikest teie sügisesse Eestisse

Tschüss

Killuke siis Hamburgist










Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar